EESTI VABARIIGI 80.AASTAPÄEVAKS
EHK
1920. AASTATE KAITSEKS
Eero
Medijainen
Tartu Ülikooli õppejõud, ajaloodoktor |
Eesti
riigi 80. aastapäev sunnib meenutama ja väärtustama 1920. aastaid,
kuigi tollal rajatud iseseisvus püsima ei jäänud. Eesti oli
tollal valmis uut Euroopat üles ehitama ning polnud Eesti süü,
et Euroopa ise siis veel valmis polnud. Kahju, et 1990. aastate
lõpul peame tõestama hakkama, et Eesti on Euroopa jaoks kõlbulik.
Oma riigi 80. aastapäeval ootame põhimõttelist läbimurret läände.
Täpsemalt öeldes ootame lääne veelgi suuremat kohaletulekut
ja kohalolekut Eestis. Alanud on kõnelused Eesti liitumiseks
Euroopa struktuuridega. Nendega, mis sinna rajati 1950.-1960.
aastatel ja mis jõudsalt arenesid ajal, mil Eesti NSVs kommunismi
ehitati.
Tagasiteel Euroopasse saab teha juba esimesi vahekokkuvõtteid.
Selgub, et Euroopa-vaenulikkus avaldub Eestis veel vaid üksikutes
ääremärkustes mõnede äärmuslaste ja poliitiliste hampelmannide
ning sogast vett eelistavate kahtlaste ärimeeste poolt (Enn
Soosaar, "Looming" 11/1997). Kõik ülejäänud tahavad ühinemist
kohe ja kõhkluseta. Kujunemas on kindel veendumus, et Eesti
praegused ning tulevikus tekkida võivad probleemid saavad leevendust
või isegi lahendatakse õige pea. Vaid pisut tuleks veel tugevdada
mõnesid ametkondi, kes siis asja edukalt lõpule viiksid. Nii
oleksimegi Euroopas, seal, kus me olime 1920.-1930. aastatel,
ja kuhu salamisi uskusime kuuluvat hiljemgi.
Kuid - Euroopa ei ole enam see, mis ta oli 1920. ja 1930.
aastatel, ajal, mil meie vanaisad ja isad iseseisvuse kätte
võitlesid ja seda kindlustada püüdsid, kinnitab Enn Soosaar.
Ta ei pea silmas seda, et tollal polnud olemas televiisorit,
et raadiot alles hakati kuulama ning et arvutisidest, faksidest,
mobiiltelefonidest, rakettidest, satelliitidest, aatomipommidest
jms. alles unistati. Hoopis oluline on, et nüüd Euroopa riigid
on kokku leppinud mitmes põhimõttes ja omavahelise käitumise
normis, mida varem ei tuntud või ei peetud vajalikuks tunnustada.
Euroopasse minnes pole meil siis Teise maailmasõja eelsest ajast
palju muud midagi kaasa võtta peale sünnifakti, peale teadmise,
et kunagi jahedal ja pimedal ajal, 24. veebruaril 1918, riputati
Tallinnas üles manifesteeriv teadaanne Eesti riigi iseseisvuse
sünnist. Kas see on tõesti nii? Olgu siinkohal, läbi trendikaks
saanud tollase ja tänapäevase maailma võrdluse, esile toodud
mõned momendid, mis lubaksid ehk 1920. aastaid pisut heledamas
valguses paista.
Me elame tõesti murrangulisel ajal. Inimene on aga piisavalt
mugav ja pole muudatustest mitte alati vaimustuses. Eestis ei
räägita tänapäeval enam üleminekuajast, vähemalt ei taha paljud
ametnikud nüüd enam kuhugi üle minna. Kui, siis ainult tõesti
Brüsselisse. Võrrelgem aga muudatusi viimasel kümnel aastal
nendega, milliseid meie vanaisad ja isad pidid aastatel 1917-1927
üle elama.
Hoopis suurem murrang
Esiteks. Paljud eestlased olid viimased 50 aastat teadlikud,
et meile tehti liiga, et Eesti okupeeriti. Teati ja usuti, et
oleme täiesti võimelised iseseisvad olema, kui aga võimalus
tekib. Selle usu andsid ja osaliselt kandsid läbi 50 aasta just
isad ja vanaisad. Aga nemad ise? Mida pidid nemad läbi elama,
kui tollal iseseisvust rajati? Meile jääb üle vaid imestust
ja uhkust tunda, et iseseisvust julgeti ja osati ka 80 aastat
tagasi tahta. Enne 1917. aastat jõudsid niisuguse mõtteni ainult
paar luuletajat.
Murrang, mis vähem kui 12 kuu jooksul 1917. ja 1918. aasta vahetusel
läbi elati, ületab ilmselt mitmekordselt need muudatused, milliste
tunnistajateks me tänapäeval oleme. Tollal kadus mitte ainult
üks, vaid lagunes koguni neli impeeriumi. Asemele tekkis täiesti
uus Euroopa. Uued ja vanad Euroopa riigid pidid olemas olemiseks
hoopis enamas kokku leppima ning kardinaalselt teistsuguseid
käitumise norme otsima, kui veel 1. maailmasõja eel ja ajal
osati karta ja ennustada. 1920. aastate Euroopa ei olnud enam
hoopiski see, mis ta oli vaevalt üks inimpõlv tagasi.
Euroopasse loodi põhimõtteliselt uus riikide liit - Rahvasteliit.
Formaalselt peetakse seda ühendust küll ÜRO eelkäijaks, kuid
sisult oli ta pigem Euroopa Liit kui ÜRO. Rahvasteliitu kuulusid
1920. aastatel mõned riigid ka Euroopast kaugemal, aga mitte
Venemaa ja USA. N. Liidu võtmine Rahvasteliitu 1934. aastal
ei muutnud seda sugugi tugevamaks, pigem vastupidi. Ja lõpuks
tuli N. Liit sealt koguni välja visata. Rahvasteliidu põhikirja
mitmed punktid andsid lootust, et see organisatsioon kaitseb
oma liikmeid nii moraalselt kui ka reaalselt. Otsuseid tehti
konsensuse põhimõttel ja see oli põhimõtteliselt uudne ühiskondlik
kokkulepe. Rahvasteliidu heakskiidul hakati 1920. aastatel tõsiselt
realiseerima kunagiste utopistide mõtet Pan-Euroopa ühendusest.
Eesti poliitikud ja eriti Karl Robert Pusta, üks Eesti välispoliitika
rajajatest, sai ühtlasi Pan-Euroopa liikumise hingeks ja isaks.
Eesti oli valmis lisaks oma riigile ka ühise Euroopa valmis
tegema. Kahtlemata oli Eesti 1920. aastatel Euroopa liiduks
hoopis enam valmis kui Euroopa ise.
Euroopa avalik arvamus
Teiseks. Veel enam kui tookord, tahame me praegu Euroopasse
eeskätt eesmärgiga suurendada oma julgeolekut. Kas seda Euroopa
Liidust ikka saab, pole veel päris selge. Ühinev Euroopa pole
mingi sõjaline liit. Seega loodame me ka nüüd, nagu 70-80 aastat
tagasi, et julgeolekut suurendab Euroopa avalik arvamus. Loodame,
et kui kedagi on kord Euroopasse vastu võetud ja integreeritud,
siis ei anta teda enam nii kergesti välja. Nii loodeti Eestis
1920. aastatelgi, et suuremad lääneriigid, Rahvasteliidu juhtriigid
- Suurbritannia ja Prantsusmaa - on huvitatud Baltikumi püsimisest.
Samamoodi kardeti 1930. aastatel küll natslikku Saksamaad, aga
ühtlasi loodeti, et kõigest hoolimata kuulutakse koos Euroopasse,
juhtugu seal mis tahes. Isegi Saksa võimalik okupatsioon Eestis
oli siiski ühe Euroopa riigi okupatsioon! Taoline meeleheitlik
lootus on viimase viiekümne aasta mõjutusel Eestis vaid süvenenud.
See on muutumas liigagi valdavaks ja endist nn. tervet eesti
talupoja mõtlemist kammitsevaks. Kõik on pandud liiga selgelt
üheleainsale kaardile. Kas see on trumpäss? Kas seda saab ehk
ässaks muuta? Loodame nii.
Paber või koostöö?
Kolmandaks. Viimasel seitsmel aastal on hakatud juba unustama,
et igasugune formaalsus ja paber on eeskätt just see, mis ta
ongi. Nõukogude impeerium oli kahepalgeline, seal ei saanud
välisesse, nähtavasse eriti uskuda. Nüüd oleme taas hakanud
uskuma, et allkiri mõnel paberil, et leping on väärtus omaette.
Usume, et kord mingi kokkuleppeni jõudes hakkab see ise elama
ja kindlustab nii meie julgeolekut.
1920. aastate esimesel poolel üritas Eesti sõlmida sõjalise
liidu lepingut teiste oma väiksemate naabritega. Õnnestus see
Lätiga 1923. aastal. Paberitele kirjutati alla, aga huvi tõelise,
sisulise koostöö järele ei tekkinud. Ühiseid õppusi korraldati
minimaalselt, relvi muretseti eraldi ja erinevaid. Liitu tehti
hoopis enam selleks, et Euroopale meeldida, et meid tähele pandaks
ja arvestataks. Tänapäeval oleme Baltbati jms. jõudnud märksa
kaugemale, seda veel enne paberitele allakirjutamistki. Aga
olgem siirad! Mis on meie eesmärk? Kas sõjaline koostöö lõunanaabritega?
Või tahame seekordki endale suuremat tähelepanu ja NATOle lähemale
pääseda? Isegi siis, kui Baltbatile rakendust ei leita, näib
ta olevat vajalik, sest suurendab meie usku, et nii tundume
paremad ning vajalikud Euroopale ja NATOle.
Kes otsustab?
Neljandaks. Kas ja kui palju on muutunud inimloomus? 1920. aastate
üheks tõsiseks mureks oli eestlaste võõrandumine nn. parteide
diktatuurist, erakondlikust demokraatiast. See tegi nad vastuvõtlikuks
autoritaarsele riigikorrale ehk nn. juhitavale demokraatiale.
Samas säilis soov ja tahtmine oma, iseseisva riigi järele. Alles
kättevõidetud suveräänsus oli kallis mitte ainult Eestile, aga
ka paljudele teistele uutele, äsja tekkinud riikidele. See oli
nii oluline, et hakkas takistama kogu Euroopa katseid liituda.
Suveräänsust ei oldud nõus kellagagi ega millegagi jagama. Veel
raskemaks muutus see Euroopas autoritaarsuse ehk 1930. aastatel.
Kui me nüüd oleme valmis suveräänsust jagama, siis peab hirm
välise ohu ees olema veelgi suurem kui see oli 1920. aastatel.
Või on hoopis süvenemas võõrandumine Eesti poliitilises elus,
mida peegeldab suveräänsuse küsimuse jätmine ametnike ja parteide
otsustada? Siiralt saab võtta vaid neid poliitikuid, kes nõuavad
Euroopa Liidu küsimuse põhjalikku selgitamist ning läbiarutamist
kõikidel tasanditel ja ei piirdu lauspropagandaga. Inimloomus
pole nii palju muutunud, et me oleksime võõrandumise ohtudest
veel üle saanud, pigem vastupidi.
Eesti ja Läti - nagu 80 aasta eest
Viiendaks. Äsjamainitu tõestuseks olgu ka meie suhtumine lõunanaabritesse.
Alanud eurokõneluste üheks tähtsamaks küsimuseks näib meil olevat
kujunenud mitte niivõrd sisu ja võimalik tulemus, vaid eeskätt
see, kas me ikka oleme Lätist ees, kas me ikka pääseme Euroopasse
mõned kuud varem kui Läti. Julgeksin kinnitada, et taolises
suhtumises pole me 80 aastaga kahjuks küll palju edasi jõudnud.
Taasiseseisvumise järel on võistlusmoment Lätiga tänu Eesti
ajakirjandusele aina süvenenud. Kas kiirema lõppu jõudmise nimel,
ja kunagi juba Euroopa Liidus olles, võime ikka samamoodi jätkata?
1920. aastatest annaks ehk mõndagi õppida, sest kõige lihtsam
on õppida vigadest.
Isadel oli rohkem valikuvõimalusi
Eestis on Euroopa Liiduga ühinemist järjest rohkem hakatud käsitama
kui paratamatust, kui sundvalikut. Kas ei kaota me nii palju
inimlikkusest? Inimlikkuse üks mõõde on valikuvabadus. Võimalik,
et kunagine lööklause vabadusest kui tunnetatud paratamatusest
kehtib täna veelgi enam. Siiski tundub, et meie isad ja vanaisad
olid 1920. aastatel mõnevõrra vabamad, nende igapäevane elu
ja perspektiivid olid pisut huvitavamad. Vähemalt oli nende
ees enam valikuvõimalusi, sest ühtne Euroopa polnud veel valmis.
Eesti välispoliitika ei olnud ainult ühesuunaline, ametnike
töö mingi ühe kindla eesmärgi saavutamiseks. Neid suundi, kuhu
tookord minna oli võimalik, võis leida hoopis enam. Palju olenes
eestlaste endi oskustest ja võimetest, nende otsustest. Võiks
öelda, et sellest sõltus kõik. Nüüd on tekkimas võimalus jätta
kogu vastutus ebamäärase euroametniku süüks, kui ta meid vastu
võtma ei peaks.
Eesti ja Euroopa
Eesti riigi 80.
aastapäev sunnib meenutama ja väärtustama 1920. aastaid, kuigi
tollal rajatud iseseisvus püsima ei jäänud. Euroopas kohati
isegi häbenetakse seda, mis juhtus 1920.-1930. aastail. Eestil
pole selleks mingit põhjust. Eesti oli vaba valikuvõimaluste
poolest, siin oli siirast tahtmist kuuluda Euroopasse ning oldi
valmis uut Euroopat ka üles ehitama. Polnud Eesti süü, et Euroopa
ise siis veel valmis polnud. Nüüd peame kahjuks alles tõestama,
et Eesti on Euroopa jaoks kõlbulik. Muud valikut vist tõesti
ei ole. Peale selle, et iseseisvuse sündi 80 aastat tagasi ja
1920. aastaid veelgi enam esile tõsta.
tagasi ...
|
|