Planeetidevahelised automaatjaamad

Ameerika automaatjaam Clementine oli mõeldud Kuu ja väikeplaneet Geographose uurimiseks. Pärast väljasaatmist 25. jaanuaril 1994 kaardistas ta põhjalikult mitmes spektripiirkonnas Kuud. Mai algul suunati Clementine orbiidile Geographose suunas, kuid a rvutirikke tõttu kulutas ta kogu kütuse, ning polnud enam võimeline oma ülesannet täitma. Selle automaatjaama puhul on huvitav, et peale NASA osales ka "Tähesõdade" ettevalmistamiseks loodud ametkond.
12. oktoobril 1994 lõpetas lennujuhtide korraldusel Veenuse atmosfääris oma eksistentsi selle planeedi pinna radarkaardistamiseks mõeldud USA automaatjaam Magellan. Ta oli startinud kosmosesüstiku Atlantis pardalt 5. mail 1989 ja jõudis kaardistada 98 protsenti Veenuse pinnast.
6. oktoobril 1990 väljasaadetud Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) automaatjaam Ulysses (Odüsseus) tegi ka midagi, mida polnud varem tehtud - lendas üle Päikese lõuna- ja põhjapooluse.
Kõige huvitavam on kahtlemata USA automaatjaama Galileo ülesanne. 7. detsembril 1995 sisenes temast juba juulis eraldunud sond Jupiteri atmosfääri, kust andis infot kuni atmosfäärirõhk temast jagu sai. Automaatjaam ise hakkab aga tiirutama selle Päike sesüsteemi suurima planeedi ümber.
Veel enne Jupiteri juurde jõudmist on ta möödunud asteroididest Gaspra (29.10.1991) ja Ida (28.08.1993) ning edastanud nendest fotod. Need olid üldse esimesed lähenemised asteroididele. 18. oktoobril 1989 kosmosesüstiku pardalt startinud Galileol on o lnud oma pikal teel mitmeid probleeme, neist tõsiseim -avanemisel takerdunud paraboolantenn. Seetõttu on andmete edastamise kiirus väike ja seatud eesmärke saab täita vaid 70 protsendi ulatuses.

Fookuses maapind

21. aprillil 1995 saatis ESA orbiidile uue maapinna kaugsondeerimise satelliidi ERA-2. Kuigi ka neli aastat vana ERS-1 oli veel töökorras. ERS-1 on tootnud enam kui miljon pilti 100x100 km, lahutusvõimega 30x30 m. ERS-2 sondeerib maapinda raadiolainet ega aktiivselt, sest tema raadiolokaator kiirgab lühikesi impulsse ning registreerib nende peegeldusi maapinnalt. Lahutusvõime on nii hea, et moodustuvad maapinna (raadio)pildid, nende saamist ei takista ka pilved. Altimeetriga mõõdetakse ookeani pinna ta set mõnesentimeetrise täpsusega. Piltide vahendamise keskusel on juba 15 000 tellijat kõigist maailma paikadest. ERS-2 kannab ka osoonikihi monitooringu seadet GOME.
Ümber maakera on kujunenud kolm tehisobjektide rõngast: kõrgustel 875, 1500 ja 3600 km. Kokku tiirleb neil praegu 60 tuhat 1...10 cm mõõtmetega ja kaheksa tuhat üle 10 cm suurust objekti. USA kosmilise ruumi jälgimisteenistus suudab viimastest enamikk u pidevalt jälgida, alates 1957. aastast on jälgitavaid objekte olnud umbes 25 000. Karta võib, et umbes 30 aasta pärast tiirleb ümber Maa kuni 30 miljonit eset. Kasulikud tehiskaaslased hakkavad siis nendega katastroofiliselt põrkuma üks kord iga nelja a asta kohta.
1994 langetati USAs surmaotsus orbitaaljaamale Freedom. Selle asemel orienteerus NASA koos AKAga (Venemaa Kosmoseagentuur) ühisprojektile Alpha, mille ettevalmistamise käigus külastavad USA astronaudid aastail 1995-1997 kümnel korral Venemaa orbitaalj aama Mir. 1997-2000 aga tehakse koos 31 starti Alpha monteerimisks. Üks suurim kannataja Freedomi äralangemisel on ESA, kellel luhtuvad mitte ainult Freedom'ile kavandatud projektid (Spacelab, Columbus), vaid ei jätku ka ruumi järgmistel süstikutel. Oma v anuse tõttu on Mir küll juba üsna kahtlustäratav: täheldatakse suuri temperatuurikõikumisi siseruumis ja tundmatu päritoluga vibratsioone.